Ärge kiusake Saksamaad!

germany01

Üks tabav ja lõbus “kohustuslik lugemine“ ilmus hiljuti CNBC ajakirjaniku Silvia Wadhwa sulest, kes oma 12.04.2011 artiklis „Stop bullying Germany for Being Too Successful“ karikeerib anglo-saksi (ehk siis Suurbritannia ja USA) meedia Euroopa Liidu ja eriti Saksamaa vastast kriitilist ja kohati halvustavat alatooni seoses Saksamaa positsiooniga eurotsooni võlakriisi lahendamisel.

Muheda huumoriga artikkel väärib kindlasti tervikuna originaalis läbi lugemist ja paralleele Eestiga on mitmeid. Alljärgnevalt vabamas vormis lühendatud tõlge eesti keelde (nö. parimad palad).

„Anglo-saksi meedia väide nr. 1. Ühtne eurotsoon ja selle ülene Euroopa Keskpanga monetaarpoliitika ei saagi toimida, sest Euroopa riigid on liiga erinevad.

[Ühtse intressipoliitika] idee ei tööta hästi ka kuskil mujal. USA siseselt on majanduslikud erinevused mõnede tema osariikide, näiteks California ja Idaho vahel, oluliselt suuremad, kui näiteks Saksamaa ja Kreeka vahel. Iirimaa, Kreeka ja Portugali võlaprobleemid kokku on „väike õlu“ võrreldes praktiliselt pankrotis California osariigi probleemidega. Keegi aga ei paista soovitavat, et California lahkuks „dollaritsoonist“ ja asuks trükkima omaenda California peesosid.

Anglo-saksi meedia väide nr 2. Saksamaa peab kohandama oma (vägagi edukat) majandusmudelit, et tasandada tasakaalust väljas globaalset majandussüsteemi.

See soovitus (mis huvitaval kombel on enamasti pärit anglo-saksi taustaga majandusanalüütikutelt) ütleb, et sakslased peaksid rohkem olema nagu ameeriklased või britid ning asuma üle kulutama ja üle laenama, et maksta kaupade ja teenuste eest, mida nad ei saa endale lubada. Vabandust, aga ma ei näe, kuidas see aitaks maailma tema hädadest päästa. Arvasin, et see loogika viiski globaalse krahhini, mida tunneme „subprime“ kriisi nime all.

Anglo-saksi meedia väide nr 3. Saksamaa peaks olema „sõbralikum“ raskustes Euroopa riikide suhtes.

Nein! Ei ole tasuta lõunaid. Kui Kreeka, Portugal ja Iirimaa (võib-olla lisada ka Hispaania ja Itaalia) ühinesid eurotsooniga, liikusid nad sisuliselt nn. pehmete valuutade blokist nn. kõva valuuta ehk Saksa marga blokki. Ja lisaks anti neile kuldsel kandikul ette Saksa margaga seotud madalad intressimäärad. See on sarnane sellele, kui madala sissetulekuga indiviidile antaks kätte piiramatu limiidiga Amexi kuldkrediitkaart. Ja Kreeka, Iirimaa ja Portugal tegid just täpselt seda, mida sellises situatsioonis teeks madala sissetulekuga indiviid oma piiramatu limiidiga Amexi kuldkaardiga: kulutasid! Ja nad kulutasid veel. Madalate intressimäärade juures. Ja lõpuks nõudis krediitkaardifirma – ehk siis antud juhul finantsturud – kasutatud krediidi tagastamist ja seda aina tõusvate intressimääradega.

Mis sai edasi?

Ülekulutajad läksid Euroopa Liidu juurde ja küsisid abi.

EI olnud teist varianti, sest kui „eurolaev“ juba kord tüüris jäämäe poole, siis kokkupõrge mõjutaks kõiki tekke, mitte ainult kusagil veepiirist allpool asuvat kolmandat tekki.

Aga imelik küll, Kreeka, Portugal, ja eriti Iirimaa, ei öelnudki „Suur aitäh!“ neile antud hunniku garantiide ja odavamatele laenudele ligipääsu eest. Selle asemel mindi kaebama „kurjade sakslaste“ peale, sest kurjad sakslased nõudsid seda, mida teeks iga pankur: finantside kordategemist. Mistahes hinna eest. Kahju küll, kui selle hinna peab maksma nende riikide maksumaksja.

Samamoodi Saksamaal. Teistest produktiivsemad, mitte üle kulutavad sakslased peavad kinni maksma oma vähem efektiivsete naabrite arved. Aga kokkuvõttes ei ole muud teed, kui sääst ja kokkuhoid. Ei ole võimalik end võlakriisist „välja kulutada“ (mis, muide, kehtib ka USA kohta).

..

Isegi päris algul oli eurotsoon mitmekiiruseline, koosnedes vanast Saksa margaga seotud majandusblokist (Benelux, Austria, Prantsusmaa) ja nn. pehmete valuutadega riikidest nagu Itaalia, Hispaania, Portugal ja Kreeka. Väidetavalt oleks parem olnud, kui eurotsoon oleks esmalt loodud Saksa marga bloki baasil. Kuid see oli poliitiliselt liiga vähe ambitsioonikas – ja liiga mõistlik. Millal enne on poliitikud mõistlikud olnud?

Nii et see, mis nüüd juhtub, on praktiliselt ette programmeeritud. Sakslased peaksid sellega harjunud olema. Saksamaa koosneb erinevatest liiduvabariikidest (laender), millel on erinevad rahandus- ja majandusstruktuurid. Saksa Föderaalne Vabariik jaotab sellises süsteemis maksudest laekuvaid vahendeid vaestematele regioonidele. „Rikkad“ Saksamaa liiduvabariigid toetavaid vaesemaid. [..] Ja kui mitukümmend aastat toetas põhjapoolne rikas metalli- ja kaevanduspiirkond vaesemaid lõunaliiduvabariike, siis nüüd on hakanud lõunapiirkonnad (oma BMW-de ja Porschedega) hakanud toetama liiduvabariike põhjas.

..

Euro edu või ebaedu peaks hindama vähemalt sama pika perioodi vältel, kui on toimunud Saksamaa sõjajärgne evolutsioon. 50 aastat, mitte 15.

..

Ja rääkides USA-st, ärge olge nõnda pühalikult ennasttäis! Kulutamisaltid kreeklased, portugallased ja iirlased kulutasid olulise osa oma eurodest bemarite, porschede ja mersude peale. Ja olgem ausad: nii nagu Saksamaa põhjaliiduvabariigid pidid paar põlvkonda toetama oma vaeseid lõunapiirkondi, peab Saksamaa toetama Portugali ja Kreekat, lootuses, et ühel heal päeval tuleb selline solidaarsus meile endile kasuks – nii nagu see tuli kasuks Saksamaa põhjaliiduvabariikidele [kui neid ühel päeval, vastupidiselt senisele, hakkasid toetama lõunaliiduvabariigid].”

Viide artiklile.

 

Rubriigid: Analüüsid, märksõnad: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

*


Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>