Arutelu hinnaindeksite teemal

CPI PPI icon

Märgid inflatsioonisurvest on olnud õhus juba mõnda aega, nüüd leiavad nad aina rohkem kinnitust ka arenenud riikides. Üleeile avaldatud USA tootjahinnaindeks (PPI – Producer Price Index) kasvas jaanuaris 0,8% võrreldes eelneva kuuga (vt. graafik 1) ja osutas lõpptoodangu hindade kasvule seitsmel järjestikusel kuul. Kui võtta aluseks viimase nelja kuu PPI-d, siis annualiseerituna (st. aasta baasil) tähendab see  9,5%-st kasvu. Tuletuskäik on järgmine: ((1,006+1,007+1,009+1,008)/4)12=9,5%. Eeldades tootjahinnaindeksi varieerumist antud vahemikus, teeb see lõpptoodangu aastaseks hinnatõusuks 9,5%.

Graafik 1.

Allikas:Bureau of Labour Statistics

Sisendhindade tõusu kajastas juba veebruari alguses ilmunud ISM raport (sellest kirjutasin siin) ja nüüd peegeldab järjekordselt ettevõtete kulude suurenemist ka PPI number. Ettevõtetele ei tähenda see aga midagi muud kui konkreetset ohtu kasumimarginaalide kokkutõmbumisele. Tegelikult on kasumimarginaalide teema pannud investorid muretsema kogu käimasoleva tulemuste hooaja vältel ja kuigi turuosalised on praegust olukorda veel positiivselt vastu võtmas, jäid mitme firma marginaalid väiksemaks ning nende aktsiad sattusid müügisurve alla. Kõrged sisendhinnad ja sellest väljakasvav potentsiaalne inflatsioon ei ole pelgalt ettevõtjate mure. Ka Ühendriikide Föderaalreserv pöörab tähelepanu antud teemale oma viimases FOMC Minutes-is ja huvipakkuvaid  väljaütlemisi võib  leida järgnevatest lõikudest (FOMC pressiteate 13 lk.):

“ Some participants indicated that while unit labor costs generally had declined and profit margins were wide, the higher commodity prices were boosting costs of production for many firms. Some business contacts indicated that they were going to try to pass a portion of these higher costs through to their customers but were uncertain about whether that would be possible given current market conditions.

Regarding risks to the inflation outlook, some participants noted that increases in energy and other commodity prices as well as in the prices of imported goods from EMEs posed upside risks.”

Üldjoontes on ettevõtetel kõrgemate sisendhindadega toimetulemiseks kaks varianti: võtta kasvavad kulud enda kanda või kanda need tarbijatele üle tõstes kaupade/teenuste hinda. Esimesel juhul langeb kasumlikkuse tase ja valuatsioonid tulevad alla vähendades aktsionäride vara väärtust. Teisel juhul toimub tarbijate elatustaseme drastiline allakäik. Konks on selles, et valitsev kõrge töötusemäär ja sissetulekute võrdlemisi tagasihoidlik kasv ei lase kanda kõrgemaid kulusid tarbijatele üle (vaata ka FOMC’i lõiku). Sellisest tendentsist annab tõestust ka USA tarbijahinnaindeks (CPI), mis on hiljuti püsinud suhteliselt madalal tasemel. Eile ilmunud CPI näit oli 0,4% (vt. Graafik 2), mis võrdus eelmise kuu omaga. Indeks on püsinud kasvutrendis, kuid jääb oluliselt alla tootjahinnaindeksile. See on olnud viimaste kvartalite andmete iseloomulikuks jooneks. Tarbija- ja tootjahinnaindeksi vahel on selge lünk, s.t. sisendihinnad on kõrgemad lõpptarbijate poolt makstavatest hindadest. Tuleks täheldada ka asjaolu, et USA-ga sarnane situatsioon valitseb ka euroalal, kus PPI > CPI. Praegu pole indikatsiooni, et ettevõted kannaks hinnatõusu tarbijatele, kuid olukorra samaks jäädes ei ole ettevõtete endine kasumlikkus jätkusuutlik.

Graafik 2

Allikas: Bureau of Labour Statistics

Ülaltoodud analüüsi põhjal võiks arvata, et tarbijad on tulnud sellest olukorrast võitjana. Ja kuigi mitme arenenud riigi tarbijahinnaindeks on madal, on paljude piirkondade (eriti arenevate riikide) reaalsus  aga sootuks teistsugune. Lähis-Ida riikide ja Aasia kõrge inflatsioon ei ole enamikele üllatus, kuid ka EL riikide seas on probleeme hinnatõusuga. Siinkohal on hea näiteks tuua Eesti Vabariiki. Eesti tootjahinnaindeksi muutus 2010.a. detsembris võrreldes eelmise aasta detsembriga oli 5,4% ja tarbijahinnaindeks vastav muutus oli 5,7%. Selline inflatsiooninäit ei ole mingil juhul normaalne ja Maastrichti hinnastabiilsuse kriteeriumi kohaselt peaks see olema ligikaudu 3,5%. Hinnastabiilsuse saavutamine on tõepoolest Eestile väljakutsuvaks probleemiks. Baseerudes antud numbritele võiks järeldada, et Eesti ettevõtetel on õnnestunud kanda kõrged sisendhinnad tarbijatele; graafiline pilt asub siin. Seda teesi toetab ka viimaste kuude silmnähtav hinnatõus paljude elusfääride lõikes, ühed suuremad tõususektorid on köögiviljad, tangained, piimatooted, jahutooted, elekter, soojusenergia, mootorikütus.

 

Rubriigid: Analüüsid, märksõnad: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

*


Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>