Euroopa väljakutsed ja erimeelsused EL-i tippkohtumise eel

eurozone

Euroopa on jätkuvalt finantsturgude tähelepanu keskpunktis, määrates finantsvarade liikumise suunda. Euroopa kriisi vältel, mis on kestnud ligi kaks ja pool aastat, on turgude surve kaasabil teostatud mitmeid majanduspoliitilisi otsuseid, mis kohati leevendasid, kohati süvendasid strukturaalseid probleeme. Tänaseks on interventsioonide ja poliitiliste otsuste tulemuseks ikkagi kriisi intensiivistumine ning selle levimine süsteemselt olulistesse liikmesriikidesse. Taas on vaja suurt poliitilist reaktsiooni euro-projekti kooshoidmiseks – sel korral üritab seda pakkuda eelolev EL-i tippkohtumine Brüsselis. Päevakorras on seekord Kreeka abipaketi läbivaatamine, Hispaania pangandussüsteemi rekapitaliseerimine, majanduskasvu soodustava raamistiku loomine, integreeritud finants- ja eelarveraamistiku visiooni väljatöötamine. Vaadates neid eesseisvaid ülesandeid, võib kindlusega öelda, et igav EL-i ametnikel sel kohtumisel küll ei hakka. Arvukate väljakutsete valguses tooksin välja mõned huvitavamad eurotsooni kummitavad arengud ja faktid, soodustamaks arusaamist kriisi keerulisest kontekstist.

Kreeka, Portugali ja Iirimaa järel sai neljandaks abipaketti vajavaks riigiks Hispaania, mis vajab 105 miljardit eurot pankade rekapitaliseerimiseks. Kolme esimese rahaliidu liikmesriigi päästepaketi suurus moodustas 405 mld. eurot, mida finantseerisid peaasjalikult Euroopa Keskpank (EKP), EL, Rahvusvaheline Valuutafond. Seniks on nimekirja viimane liige Küpros, mis väidetavalt peab saama 6 mld. eurot vältimaks kokkuvarisemist.

Graafik 1. Abipaketid riikide lõikes

Allikas: Bloomberg

Tegelikkuses ei pruugi olemasolevatest vahenditest piisata, et investorite järgnevaid rünnakuid võlakirjaturul vältida, mistõttu võib euroala võlakriisi eskaleerumine jätkuda. Majanduskasvule orienteeritud poliitika ja integreeritud fiskaalraamistik üle 17 eurotsooni riigi on küll väärt lahendused pikaajalises perspektiivis, kuid ei ole piisavalt efektiivsed taastamaks stabiilsust turul lähitulevikus. Samuti ei sisenda need investoritesse kindlust, et tuleviku maksevõimetused (default-id) ja kahjumid suudetakse ära hoida või katta. Poliitiliselt tasandilt oodatakse paikapidavamaid finantsgarantiisid, mis sisuliselt tähendab ka Euroopa Keskpanga monetaarsete meetmete rakendamist (nt. probleemsete riikide võlakirjade ostuprogrammid). EKP väärtpaberite ostuprogrammi peetakse üldjuhul üheks tõhusamaks meetodiks riikide kasvavate laenukulude ohjeldamisel (EKP viimane võla ostuprogramm toimus selle aasta veebruaris).

Barclays Capital’i varahaldusüksuse kolumnistid on hiljuti öelnud, et EL-i majanduskasvu väljavaade lähiaastatel on üsna vilets ja fiskaalpoliitiline positiivne mõju jääb piiratuks majandust rõhuvate kasinusmeetmete tõttu. Nende arvates on praegusel hetkel Euroopa probleemide ainsaks konstruktiivseks lahendiks toetav monetaarpoliitika, mis toob paratamatult kaasa märgatavalt nõrgema ühisvaluuta, mille abil saab omakorda võimalikuks strukturaalsete vigade seljatamine läbi paranenud konkurentsivõime ning suurenenud nõudluse väljastpoolt EL-i.

Seni turul asetleidnud EKP lisalikviidsuse pakkumise ja võlakirjade soetamise programmid on jätnud tugeva jälje valuutakursile. Enne 3-aastase kriisilaenu (LTRO) pakkumist kommertspankadele eelmise aasta lõpus kõikus EUR-USD valuutapaari väärtus vahemikus 1,35-1,4. Tänane euro kurss USA dollari suhtes on 1,25. Sarnaste meetmete kasutamine keskpanga poolt võib nõrgestada eurot ka tulevikus ja lisalikviidsuse uut pakkumist võivad põhjustada mitmed arengud. Itaalia peab 2012. aastal pikendama ligikaudu 212 miljardi euro väärtuses laenusid, mis on arenenud riikide seas suuruselt kolmas võla “ülerullimine” Jaapani ja Ühendriikide järel. Ligi pool sellest teekonnast on sel aastal veel ees nagu nähtub graafikult 2. Vajab äramärkimist fakt, et Itaalia võla suhe SKP-sse on euroalal teisel kohal pärast Kreekat. See muudab EL-i tuumikriigi haavatavaks laenatava rahahinna püsimisel kõrgendatud tasemel. Käesoleva aasta neljas kvartal on Itaalia jaoks eeldatavasti keeruline, kuna sel perioodil pikendatakse kõige suuremat osa laenust. Ka eelmise aasta neljandas kvartalis ei suutnud Itaalia kapitaliturult raha kaasata. Teatavasti oli see finantsturgude valguses ka ülejänud euroala jaoks üks raskemaid aegu, mis viis võlakirjade ostuprogrammini EKP poolt ning oli kurikuulsa LTRO programmi alguseks. Väärib mainimist ka see, et senised keskpanga ja valitsuste poliitikad ei ole tegelenud strukturaalsete vigade lahendamisega nagu riigieelarvete defitsiit, konkurentsivõime parandamine, tööturu probleemid.

Graafik 2. Itaalia laenude pikendamise ajakava 2012 aastaks

Ka Euroopa pangandussüsteemi arengud pole väga kiita – ebakindluse kasv euroala perifeeria elanike seas on viinud deposiitide massilise vähenemiseni. Raha väljavõtmine pangahoiustelt näib olevat tõsine probleem Kreekas, Hispaanias, Iirimaal ja Portugalis (vt. joonis 1). Hispaania deposiitide negatiivse kasvumäära kiirenemine 2012. a. on ka üks põhjuseid, miks sealsed pangad vajavad päästmist just nüüd. Juhul kui Portugali, Hispaania (aga ka Itaalia) pankade deposiitide trend peaks võtma millalgi lähiajal Kreekale sarnase ilme, satub Euroopa Keskpank väljapääsmatusse olukorda ning on arvatavasti sunnitud algatama hoiuste tagamise kava ja sekkuma veelgi jõulisemalt pangandussüsteemi rekapitaliseerimisse. Seda muidugi tingimusel, et poliitiline raamistik on selleks ajaks paigas ja integreeritud finantsraamistik funktsioneerib.

Joonis 1. Pankade deposiitide trend

Nagu näha, selleks, et eesootavate väljakutsetega toime tulla, on eurotsoonil vaja teha palju tööd konsolideerumise suunas ning saada funktsioneerima stabiilsust ja majanduskasvu toetavat raamistikku. Oluline lüli on Euroopa Keskpank ja selle roll monetaarse toe pakkumisel. Reaalsuses on aga taolise strukturaalse integratsiooni ja ühtse raamistiku väljatöötamine väga keeruline, sest mitte kõik osapooled ei ole nõus vajalikke kompromisse tegema. Tippkohtumise eel ei tundu sugugi, et Saksamaa kantsler Angela Merkel oleks valmis tegema märkimisväärseid järeleandmisi ja ühiselt toetama hädasolevaid rahaliidu liikmeid. Hiljuti ütles Merkel, et eurobondid ja Euroopa hoiuste tagamine ühisvastutuse printsiibil on valed ja majanduslikku edasiliikumist takistavad. Ta lisas veel, et enne kui saavutatakse täielik kontroll, ei juhtu mingit võlakoorma ühist jagamist. Ühel poolt, ei oleks see esimene kord kui poliitik blufiks enne tähtsat otsust. Teisalt, võib olla poliitikud tõepoolest vajavad šokiteraapiat ega saa olukorra tõsidusest täielikult aru, oodates, mil kriis võtab veelgi süngema ilme. Usun, et vajalike rahanduspoliitiliste otsuste puudumisel ja lahknevuste lahendamata jätmisel, on finantsturud valmis neile seda hirmustsenaariumit täie raha eest pakkuma. Mis puutub Saksamaasse, siis viimaste makroandmete põhjal võib öelda, et ka nende majandus pole immuunne välisšokkide vastu. Viimane ettevõtluse seisundit kajastav uuring näitab, et ärikliima ja ettevõtjate ootused on drastiliselt kokku tõmbunud – ettevõtjate kindlustunne on eelmise aasta madalpunktis (vt. joonis 2) ning on madalaim näitaja alates 2009 aastast. Ehk halvenevad majandusolud ja tõusev nakkusoht perifeerialt muudavad Merkeli seisukohta ja avavad uksed leebemale rahanduspoliitikale.

Joonis 2. Saksamaa ettevõtluskeskkonna uuring

Chart: Ifo Business Climate Germany

EL-i tippkohtumine toimub 28-29 juunil ja sealseid arenguid saab jälgida nende kodulehe vahendusel.

 

 

Rubriigid: Analüüsid, märksõnad: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Kommenteerimine on suletud