Kuidas imperaator Diocletianus inflatsiooniga võitles

diocletian-coin-wcpd-150px

Rooma impeerium püsib veel. Peale terve 3. sajandi kestnud sõdurkeisrite riigipöördeid, anarhiat, pankrotte, välisvaenlase kallaletunge ja üldist minnalaskmist, on Rooma sajandi lõpuks  saabunud ajutine rahu, kus keiser Diocletianus koos kolme kaasvalitseja (tetrarhiga) suurimpeeriumit vähemalt näiliselt koos hoiab.

Selleks ajaks on eelnenud sajandi kaos jätnud sügava jälje. Kui mõni 3. sajandi valitsejatest ei suutnud võimu tarbeks vahendeid koguda uute maksude või oponentide varade konfiskeerimise teel, jäi järgi vaid üks võimalus — raha juurde tegemine.

Aastal 54 A.D vermis keiser Nero münte, mille hõbedasisaldus oli 94%. 200 aastat ja 12 keisrit hiljem vermib imperaator Claudius Victorianus mündid, mille hõbedasisaldus on 0,02%. Need viimased olid pisikesed vasest reljeefsed kettakesed, kaetud õhukese maha kuluva hõbedakihiga. Koos hõbedase kihiga kaob aga järk-järgult ka usaldusväärsus ringleva ametliku raha suhtes; kaubandus (välja arvatud barterkaubandus) kiratseb, kesk-klass vaesub, proletariaat orjastub. Lääne-Rooma majandus stagneerub, kapital liigub stabiilsust ja tootlust otsides praeguse Itaalia aladelt välja.

Diocletianus on mõtlemisvõimeline keiser ja ta asub energiliselt lahendusi otsima. Ta on juba loobunud Roomat aastasadu hukutanud ületsentraliseerimisest, jagades võimu kolme piirkondliku kaasvalitsejaga. Ta reorganiseerib riigiteenused efektiivsemaks ja kiiremaks, ehkki ka kulukamaks. Kuna makse ei ole hüperinflatsiooni tingimuses võimalik rahas mõõta, asub ta makse koguma kaupades.

Diocletianus viib läbi ka „mündireformi“. Esmalt laseb ta uuesti käibele mündid, mille hõbeda- või kullasisaldus ulatub üle 90% nagu müntidel 200 aastat varem. Lisaks fikseeritakse käibel või uutele pronksmüntidele kursid uue hõbemündi ja 1 naela kulla suhtes. Diocletianus annab oma äranägemise järgi endast parima, et luua impeeriumile tugev raha. Kuid kuld- ja hõbemündid kaovad kiirelt käibelt, need akumuleeritakse vöökottidesse, varakambritesse, peidikutesse ja maalt välja. Riigi kulla- ja hõbedavaru on liiga madal, et väärisraha juurde vermida ning toetada algset kurssi, mille alusel kuld- ja hõbemünte pronksmüntideks vahetada. Vask- ja pronksmüntide pressid aga töötavad edasi. Mitte keegi ei müü kulda nö. ametliku kursiga, kuna mustal turul maksab nael kulda pronksmüntides endiselt oluliselt enam.  Spekulandid teenivad imelisi varandusi ja kaupade hinnad vase- ja pronksmüntides muudkui tõusevad.

Diocletianus seisab dilemma ees. Inflatsioon või deflatsioon? Impeeriumi pidamine on kallis lõbu. Distsiplineeritud, hästi makstud armeeta ei ole võimalik impeeriumi välispiire kaitsta, ilma hea sõduripalgata tekiks anarhia ja mäss. Impeeriumi administreerimine hõlmab suurt bürokraatiat, meeletut hulka ametnikke, hüvesid institutsioonidele ja hüvesid neile, kes institutsioone juhivad. Kokkuhoid, kärped ja deflatsioon, näib, viiksid impeeriumi järjekordselt hävingule, lõhkudes selle keerulise ja suursuguse sõjalise ja tsiviilhaldussüsteemi. Pronksraha pidev juurde vermimine pakuks ehk lühiajalist leevendust, ent tundub pikaajaliselt veelgi hukutavam – just inflatsioon rikkus impeeriumi rahandustasakaalu enne.

Vaid halbade valikute eest seisev Diocletianus valib kolmanda — administratiivsed piirangud ja nõiajahi „spekulantidele“. Aastal 301 A.D. kehtestab imperaator Diocletianus ediktiga kogu Rooma impeeriumis hinnalaed kaupade, toiduainete, transpordi ja töö hindadele.

(Enne edikti ametlikku kehtestamist jõuab erakirjaliselt keegi riigiametnik Dionysos informeerida oma sõpra Apioni, et tal on siseinfot, et pronksmündi väärtus peagi muutub. Ta soovitab sõpra osta pronksmüntide eest niipalju kaupu ja väärismetalle, kui võimalik ja lõpetab kirja manitsusega, et hea sõber Apion hoiaks kirjutaja nime rangelt saladuses ning ei üritaks teda kasumijagamisest eemale jätta.)

Kehtestatud edikti esimene kolmandik fikseerib taaskord kursid kulla, hõbeda, väärismüntide ja pronksmüntide vahel. 1 naela kulla hind fikseeritakse tasemel 1: 50 000 dinaari (denarius, levinuim pronksmünt). Läbi selle suhte devalveeritakse dinaari eelneva ametliku kursiga võrreldes ligi poole võrra, kuid see kurss jääb alla musta turu kursile pronksmündi ja kulla vahel.

Edikti teine kolmandik sätestab surmanuhtluse spekulantidele ja kasumijahtijatele. „Sest kes on nõnda tundetu ja ebainimlik, et ei tea või õigemini ei ole adunud, et turukaubanduses või igapäevases linnaelus on hinnaliialdused nõnda levinud, et taltsutamatut iha kasumi järgi ei vähenda ei kaupade rohkus ega viljakad aastad – nii et kahtluseta plaanivad need mehed [spekulandid] tegelikult kontrollida lausa tuuli ja ilma ennast.“ Spekulante süüdistatakse inflatsiooni tekitamises ning võrreldakse neid impeeriumi perifeeriat laastanud barbaarsete suguharudega. Kaupmehed ei tohi edaspidi kaupu mujale viia ja transpordikulude kattevarjus hindu tõsta.

Edikti viimane osa sätestab maksimumhinnad ligi 900-le eri kaubagrupile, 130 eri liiki tööle ja mitmetele transpordiliikidele. Edikti suhtelised piirhinnad väljendavad, milliseid töid riik väärtustab ja mis on riigile oluline; näiteks on nende kaupade hinnad, mida ostab ülalpidamiseks sõjavägi, keskmisest madalamad. Kui oskustöölise standardtasuks määrati 50 dinaari pluss ülalpidamine, siis väärismetallide meistri tasu on 5000 dinaari. Kui algkooliõpetaja või instruktori tasu on 50 dinaari õpilase kohta, siis klassikalise kirjanduse ja geomeetria õpetaja oma 200 dinaari ning retoorika ja avaliku kõne õpetaja palk suisa 250 dinaari. Advokaat võib kaasuse avamise eest võtta 250 dinaari, kohtus esindamise eest aga 1000 dinaari. Kõige kallim kaup ediktis on lõvi. See maksab 150 000 dinaari.

Diocletianus adus juba aasta-paar pärast edikti kehtestamist, et kehtestatud vahetuskursid ei pea. Valitseb kaupade defitsiit, tootjad ja kaupmehed ei ole nõus tooteid pronksmüntide eest piirhindadega müüma. Kes julgeb, kaupleb mustal turul, riskides kaupade, vara kaotuse ja vägivallaga. Nõiajaht spekulantidele on riigile kulukas ja ebapopulaarne mitte ainult kaupmeeste, vaid ka rahva seas – sest kaupade defitsiit sunnib tooteid nii või teisiti ostma musta turu hindadega. Seega suurem osa kaubavahetusest toimub bartertehingutena. Aastal 303 A.D devalveeritakse dinaari kulla suhtes veel 15%. Neli aastat pärast peale edikti kehtestamist on 1 naela kulla hind tõusnud 120 000 pronksdinaarini. Riik vermib pidevalt uut pronksraha ja isegi alandab selle kvaliteeti, vähendades kaalu ja jättes hõbedakihi välja – niikuinii vahet ei ole.

Kui hilisem keiser Konstantinus Suur aastal 324. A.D uue rahareformi läbi viib, maksab 1 nael kulda 172 800 dinaari. Aastaks 450 A.D on hind juba 504 000 dinaarini – aga pole ka enam endist Rooma impeeriumi. Kogu Rooma majandussüsteem vajub aegapidi kokku, kapitalibaas haihtub. Keskaegne rahandussüsteem ei suuda seda millegagi asendada ning Lääne-Euroopa suundub arvestatavale majanduskasvule alles siis, kui avastatakse Ameerika.

Ehkki Diocletianuse rahareformi ja hinnalagede edikti detailide osas on info puudulik, ei ole selle läbikukkumise põhjuseid vähegi majandusajalooga kursis lugejale ilmselt mõtet pikemalt selgitada. Lääne-Rooma impeerium oli 3-ndaks sajandiks sisuliselt pankrotis, sõdadest räsitud, ülisuure pretensioonika riigiaparaadi ja sõjaväega, samal ajal olid hõbeda- ja kullakaevandused praktiliselt tühjaks saanud. Diocletianuse mündireformil puudus arvestatav kattevara – vask- ja pronksmüntide mass oli võrreldes väärismüntide,  kulla- ja hõbedavaruga sedavõrd suur ja nende vermimine liiga lihtne, et nende kurssi oleks võimalik usaldusväärselt fikseerida, rääkimata selle fikseerimisest allpool nn. musta turu kurssi. Hinnalagede kehtestamine tekitas ulatuslikud häired kaupade pakkumises ning järgnes defitsiit, mis omakorda hindu tõstis. Selle ajalooepisoodi puhul on pigem hämmastav see, kui vähe on makromajanduse baasküsimused ja -olukorrad kahe aastatuhande jooksul muutunud, hoolimata aina keerukamatest hoobadest, mida viimane sajand monetaar- ja fiskaalpoliitikasse toonud on.

Lõpetuseks, mõned looga haakuvad märksõnad (järjestus ei ole oluline): piima hind, vee tootmise tulusus, abipakett,  QE2, hõbeda hind 50$, Hiina spekulandid, Valgevene rubla, energia vabaturg, sisemine devalveerimine, Nõukogude Liit, Zimbabwe. Kes soovib inflatsiooni ajaloost mõnd vähem majandusteoreetilist käsitlust, soovitan lugeda Don Paarlbergi „An Analysis of History of Inflation“ (1993).

 

Rubriigid: Analüüsid, märksõnad: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Kuidas imperaator Diocletianus inflatsiooniga võitles

  1. Sonny kirjutab:

    “Keskaegne rahandussüsteem ei suuda seda millegagi asendada ning Lääne-Euroopa suundub arvestatavale majanduskasvule alles siis, kui avastatakse Ameerika.”

    Olen sellele videole siin blogis juba varemgi viidanud, ent see video sobib ka siia:
    The World Turned Upside Down: The Impact of the Return of India and China to their Historical Global Weight
    http://mitworld.mit.edu/video/358

    ***

    “Kuid kuld- ja hõbemündid kaovad kiirelt käibelt, need akumuleeritakse vöökottidesse, varakambritesse, peidikutesse ja maalt välja. Riigi kulla- ja hõbedavaru on liiga madal, et väärisraha juurde vermida ning toetada algset kurssi, mille alusel kuld- ja hõbemünte pronksmüntideks vahetada.”

    Ma ei mäleta selle keisri nime, kes Rooma impeeriumi kristluse ametlikuks usundiks kuulutas kuid toimus see igal juhul 4. sajandil, mil – nagu ülalpool lugeda võib – Rooma keisririiki räisisid suured majandusprobleemid ja inflatsioon. Mis see kristluse vastuvõtmine siia üldse puutub ja miks nõnda oluline on – peale selle, et tänu tollele Rooma keisrile hakkas kristlus kiiresti populaarsust võitma ja on tänaseni õhtumaise maailma üks olulisematest mõjutajatest? Põhjus on väga lihtne – seesama inflatsioon ja majandusprobleemid. Vaevalt, et too keiser sai ühtäkki ilmutuse osaliseks või “tundis jumala ära”, oh ei, kogu asi oli märksa proosalisem. Nimelt leidus tolleagses Rooma riigis kulda küll, ainult et see oli paganlikes templites preestrite käsutada… Järeldused oskab igaüks vast ise teha.

  2. Sonny kirjutab:

    “A banker is a fellow who lends you his umbrella when the sun is shining and wants it back the minute it begins to rain.”

    ~ Mark Twain

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

*


Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>