Maailm finantsrepressioonide ajastu lävel

finantsrepressioonid_1

Baseerudes ajalooliste andmete ja sündmuste analüüsile järeldavad tuntud majandusprofessor Carmen Reinhart ja kaasautor Maria Belen Sbrancia oma hiljutises uurimustöös, et arenenud riigid tüürivad taas niinimetatud finantsrepressioonide rakendamise suunas. Viimane on uurimuse autorite arvates ainus võimalik ja realistlik viis arenenud riikidel järgmiste dekaadide jooksul oma võlakoormust vähendada.

Oma töös uurisid Reinhart ja Sbrancia, kuidas on ajalooliselt toimunud riikide võlakoormuse vähendamine. Selgus, et minevikus on võlakoormus langenud viiel erineval moel:

1) läbi kiire majanduskasvu – laenukoormus on arvutatud kui riigivõla suhe SKP-sse ja juhul kui riigi majandus kasvab kiiremini kui tema võlg, toimubki laenukoormuse vähenemine;

2) läbi eelarvepoliitiliste meetmete – eelkõige läbi eelarvekärbete, valitsussektori kulutuste vähendamise jmt;

3) läbi maksevõimetuse väljakuulutamise ja/või võla ümberkujundamise;

4) läbi kiire ja hüppeliselt kasvava inflatsiooni – kehtib ainult riigi kodumaises valuutas võetud laenu kohta, samuti peab inflatsioonimäära kasv tulema enamuse jaoks üllatusena;

5) läbi finantsrepressioonide rakendamise koos mõõduka inflatsioonitempo hoidmisega riigi poolt – töötab samuti ainult kodumaises valuutas võetud kohustuste korral.

Reinhart’i arvates viitavad mitmed tegurid täna sellele, et arenenud riigid (USA, Lääne-Euroopa riigid) on valinud viimase võimaluse ehk riigi laenukoormuse vähendamise läbi finantsrepressioonide rakendamise. Mida endast kujutavad finantsrepressioonid? Repressioonide eesmärk, nagu eelpool kirjeldatud, on riigi laenukoormuse vähendamine. Seega püütakse kunstlikult luua olukord, kus riigile laenu andnud finantsturu osalised (riigivõlakirjade investorid) teenivad negatiivsed reaalintressi ehk riigivõlakirjade investorite tootluse määr jääb pidevalt alla riigi inflatsioonimäärale.

Ülaltoodu saavutamiseks on ajalooliselt kasutatud mitmeid erinevaid  meetmeid. Näiteks nõutakse riikliku regulatsiooni kehtestamisega riigivõlakirjadesse investeerimist mitmetelt finantsturgude osalistel nagu pensionifondid, kindlustusfirmad jmt. Ajaloost on võtta ka mitmeid näiteid, kus seati ülempiir riigivõlakirjade investoritele makstavale intressimäärale (kupongimäärale). Sealjuures vahetati niiöelda kohustuslikus korras olemasolevad kõrge intressimääraga võlakirjad madalamat kupongimäära maksvate võlakirjade vastu ja samaaegselt pikendati võlakirjade lõpptähtaega. Sageli kehtestati ka piirangud kapitali vabale liikumisele ja kommertspangad muutusid oluliselt rohkem valitsusega seotuks. Kõigele lisaks praktiseeriti rahapoliitikat, mis tolereeris keskmisest pisut kõrgemat hinnatõusu (inflatsiooni).

Finantsrepressioonide ajastu on arenenud riikides kord juba läbi elatud. Kui I maailmasõja tulemusena tekkinud kõrget võlakoormust vähendati peamiselt läbi makseraskuste väljakuulutamise ja võla ümberkujundamise, siis II maailmasõjajärgsel perioodil, mil enamus sõjas osalenud arenenud riike vaevlesid taas kõrge võlakoormuse all, toimus viimase vähendamine just läbi finantsrepressioonide kehtestamise.

Allikas: Reinhart et al, Liquidation of Government Debt, presentation at IMF

Reinhart ja Sbrancia leidsid, et alates 1945. aastast kuni 70-ndateni ehk niinimetatud finantsrepressioonide ajastul, oli vähemalt pooltel aastatel reaalintress negatiivne. Teisisõnu, igal teisel aastal kaotasid riigivõlakirju hoidnud investorid oma ostujõudu. Veelgi olulisem on analüüsi tulemus, et üle vaadeldud perioodi võimaldas ülalkirjeldatud meetmete rakendamine näiteks USA-l ja Suurbritannial vähendada riigi võlakoormust SKP suhtest keskmiselt 3-4% aastas, kõrgema inflatsiooniga riikidel nagu Austraalia ja Itaalia oli võlakoormuse kahanemine veelgi kiirem, ligikaudu 5% aastas.

Arvestades seni juba ellu viidud ja planeeritavaid poliitilisi samme USA-s ja Euroopas ning ka niinimetatud JOKK-meelsust poliitilisel areenil üleüldiselt tundub riikide võlakoormuse vähendamine finantsrepressioonide kaudu parim võimalik alternatiiv. Kindlasti ei saa elluviidavad meetmed meedias ja poliitikute sõnavõttudes tuntuks kui finantsrepressioon, pigem ettevaatav, mõistlik ning edaspidiseid kriise vältiv regulatsioon (macro-prudential regulation). Sisu ja eesmärk jääb aga siiski samaks, vähendada riigi võlakoormust seeläbi, et kaotajaks, tihtilugu ise seda teadmata, jäävad riigivõlakirjade investorid.

Reinhart’i ja Sbrancia uurimustöö täistekst on kättesaadav siin ja autorite Rahvusvahelises Valuutafondis ettekandmisele tulnud kokkuvõte siin.

 

Rubriigid: Analüüsid, märksõnad: , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

*


Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>