Maailma ja Eesti varanduslik jõukus viimased 10 aastat

untitled

Viimasel ajal on Eesti meedias taas kord esile kerkinud maailma riikide mitmesuguste pingeridade temaatika, millest tulenevalt on nendega seotud subjektiivne või objektiivne tõde pannud nii mõnegi inimese oma meelt avaldama. Samaaegselt on meil tuleva aasta valimiste ootuses hoogustumas järjekordne ühiskondlik-poliitiline debatt meie tulevikusuundumistest ja ideedest, mille teostamise poole meid kollektiivselt jällegist suunatakse. Ja olgu need ideed või visioonid kuitahes vastuvõetavad, kasutatakse nende ideede müümisel ikka ja jälle igasuguseid argumente ja parameetreid, millest tavainimesel, kuid veel halvem argumenteerijal endalgi, puudub sageli teadmine või ülevaade.
Üheks selliseks loosungiks on meile teada-tuntud:” 5 rikkama riigi sekka”. Aga milline on rikas-jõukas riik? Või millised need riigid on? Siinkohal sooviksingi pilgu heita sellesse tumedasse maailma ja kirjeldada lühidalt, kui jõukas see meie maailm siis ikkagi on ja kui palju erineb meie jõukus teistest riikidest või regioonidest ning kas meil lõppkokkuvõttes on ikka lootust jõuda sellesse ”rikaste klubisse”.
Aluse selleks looks annab mulle hiljuti Credit Suisse Analüüsi Instituut poolt koostatud pea kõigi maailma riikide väidetavalt täiuslikeim analüüsiraport riikide ja nende elanike jõukuse kohta. Kuid mis siis ikkagi on jõukus.
Jõukus ja rikkus on mõisted, mis on köitnud ja köidavad inimeste tähelepanu läbi sajandite. Kas jõukus ja rikkus on Jumalate tahe, maailma süsteemsusest tulenev ebaõiglus või hoopiski indiviidi tahte manifestatsioon, on lõplikult siiski igaühe enda defineerida. Samuti on enda defineerida, kas selle all mõeldakse Varanduslikku või Vaimset seisundit ja kas need kaks ”veed” saavad samaaegselt koos ühes isikus või nähtusena eksisteerida.
Kuna jõukus on mitmeti mõistetav ning mõõdetav, siis on tänase kirjutise kontekstis selleks kokkuleppeliselt inimeste varade puhasväärtus, mis defineeritakse kui materiaalsete reaal- (eelkõige maa ja kinnisvara) ning finantsvavarade kogumit turuväärtuses, millest on maha arvatud kõikvõimalikud laenud ja kohustused. Lisaks on parema võrdluse saavutamise eesmärgil kogu varaline jõukus taandatud täiskasvanud inimeste koguarvule, kuna noorte hulk ja nende suhe kogu elanikkonda on riikide lõikes kohati väga erinev, samas kui nende alaealiste omatav varade väärtus on väike.
Jõukus ei ole seega inimeste maksujärgne tulu palga või dividendide näol või muu taoline rahavoog, sest võime tarbida ei tähenda ilmtingimata võimet rikkust luua. Jõukas ning rikas pole mitte see, kes palju teenib, vaid kes vähe kulutab. Materiaalne jõukus tekib seega vaid läbi säästmise ja investeerimise.
Jõukus tavainimese jaoks ei ole ka SKP või muu analoogne mõõdik. Kuigi SKP ja jõukuse vahel on oma teatud kindel side isegi olemas, on nende omavaheline korrelatsioon sageli siiski nõrk. Pealegi ei räägi me siin täna potentsiaalsest jõukusest (parimal juhul peegeldab SKP just seda), vaid juba reaalselt akumuleerunud jõukusest eelnevalt kirjeldatud definitsiooni piires.

Jõukus ja rikkus maailmas ehk maailma jõurikud

Arvestuslikult elab täna maailmas 4.4miljardit täiskasvanut, kelle jõukuse koguväärtus kokku ulatub ca 200 triljoni dollarini. Regionaalselt on osakaalud jagunenud peaaegu võrdselt kolme piirkonna vahel – sellest Euroopas ja Aasias mõlemas 32% ning Põhja- Ameerikas 31%. Ülejäänud 5% jagavad niisiis teised.

Üllatus pole kindlasti aga kellelegi see, et globaalse jõukuse regiooni- või riigisisene jaotuvus on piirkonniti väga erinev. Eriti teravalt paistab siin silma India, kus enamus rahvastikul puudub arvestatav jõukus, samas kui väga väga vähestel on seda ülisuurtes kogustes. Teised regioonid on märksa hajusama jaotuvusega, kuhu jagub nii rikkaid kui vaeseid.
Näiteks ka meile lähedastes Taanis ja Rootsis on tervelt 30% elanikkonnast neid, kellel on varade tegelik puhasväärtus negatiivne, ehk siis klassikalises mõttes on nad vaesed varatud (isegi mingite varade olemasolu korral on sellega seotud laenude maht neil suurem kui nende varade endi väärtus).

Ka üksikisikute taustal ei ole pilt ettekujutatavast suurt erinev. Kui alumine pool maailma täiskasvanud inimestest omab kõigest 2% kogu maailma jõukusest, siis sellele vastupidiselt 1% rikkamatest omab tervelt 43% kogu varadest. Ka järgmised 9% rikkamatest inimestest ”saab kuidagi hakkama”, sest neile kuulub järgmised 40% maailma rikkusest. Kõige selle keskele jääb veel 40% inimesi, kelle jagada jääb ”lahkelt” ülejäänud 15%. Kogu maailma taustal tähendab see seda, et piisab juba 4´000 dollari ulatuses puhasvara omamisest, et omada õigust ennast lugeda rikkama poole maailma täiskasvanud elanikkonna sekka. Aga selleks, et tunda ennast 10% maailma rikkaima seas, on vaja juba vähemalt 72´000 dollari eest puhasvarasid.

68.4% inimesi = 4.2% varasid (jõukust)
23.5% inimesi = 16.5% varasid (jõukust)
7.5% inimesi = 43.7% varasid (jõukust)
0.5% inimesi = 35.6% varasid (jõukust)

Jõukus ja rikkus Eestis ehk Eesti ”jõurik” võrreldes teistega

Kõige esimese väärtusena näeme me Eesti absoluutse jõukuse määra rahas, mis 2010. aasta seisuga oli 18´564 dollarit, kusjuures võrreldav Euroopa keskmine oli märksa kõrgem – tervelt 106´731 dollarit. Suhtarvuks teeb see 17.4%, ehk siis Euroopa on keskmiselt ca 5.5 korda Eestist jõukam. Ütleks et väga suur vahe. Kui võrrelda mõlemaid andmeid 2007. aasta tipp-perioodiga, siis olid vastavad keskmised näitajad 40´829 ja 140´287 dollarit ja suhtarv oli 29.1%.

Veelgi suurem ”absoluutjõukuse” erinevus torkab silma, kui võrrelda Eesti andmeid maailma viimaste aastate jõukaima riigi Šveitsiga, kus jõukus ühe täiskasvanud šveitlase kohta oli 2010 aastal näiteks 372´692 dollarit.

Kokku moodustab seega eestlaste jõukus šveitslase omast täna vaid 5%. Palju roosilisem ei ole olukord ka meie võrdlemisel Euroopa 5-da jõukaima Euroopa riigiga. Täna on meie vahe selle ”verstapostiga” enam kui 10-kordne. Täpsemalt väljendades on Eesti jõukuse tase sellest maagilisest piirist vaevalised 8.2%.

Palju paremaks ei muutu meie staatus ka endi asetamisel maailma teiste regioonide võrdlusesse, kus me ”jääme alla” kõigile suurtele piirkondadele vaatamata sellele, et meie taju ja kollektiivne enesehinnang arvab midagi muud olevat. Tõsi ta on, et Eesti suhteline jõukus oli veel 3-4 aastat tagasi ca. 2 korda suurem kui näiteks Lõuna- Ameerikas keskmisena, kuid viimaste aastate muutused maailmas on kahjuks seda vahemaad drastiliselt vähendanud ja seda meie kahjuks, olles täna umbes samal tasemel või isegi vähe allpool L-Am keskmist jõukustaset. Huvitav on märgata ka Eesti võrdlust maailma üldise keskmise jõukusega, kus see täna küündib vaevalt 40%ni. Vähemalt mina olen seni arvanud, et meil Eestis on üldist pilti hinnates elatustase üsna kõrge, sest me elame siiski Euroopas ning et meil puuduvad mitmetele regioonidele silmaga selgelt nähtavad vaesuse tunnused. Aga võib-olla on see kõik illusioon, kuivõrd see meie nähtav rikkus baseerub enamalt jaolt vaid laenudel.

Lisaks jõukuse absoluuttasemetele, saame olemasolevate andmete põhjal hinnata ka riigi ja regiooni jõukuse üldist suunda ja trende. Esimese asjana paistab loomulikult kohe silma see, et vaatamata viimaste aastate globaalmajanduslikele probleemidele leidub siiski palju ka neid riike, kelle jõukus on turbulentsile hästi vastu pidanud seda kas siis hästi säilitades või kaitstes või isegi kasvatades.

Eesti seisab täna maailma pingereas täpselt samal tasemel, kus ta 10 aastat tagasigi oli, ehk siis kohal 55. Võttes arvesse, et meie seljataga on üle 100 riigi, siis oleks justkui põhjust rahuloluks. Teisest küljest, meie absoluutne madal jõukus on siiski olulisem mingist üldisest pingereast.

Kuidas ka ei oleks, kui see pingerida midagi näitab, siis on selleks ehk üleüldine riigi suundumus või trend. Võib kindla veendumusega väita, et pingereas tõusvates riikides on viimastel aastatel majanduses hästi läinud. Riigid nagu Norra, Singapur, Uus-Meremaa või Malaisia on kõik suutnud oma suhtelist rikkust kasvatada.
Aga kas Eestil on lootust paremale järjele?
Vähemalt Eesti mõnest ajalookillust tulenevalt tundub, et ei ole, sest tulles tagasi jõukuse Varandusliku ja Vaimsuse seoste juurde näeme, et viimaste baltisakslaste kodumaale siirdumisega kadus meie keeleruumist laialt kasutatav ”kaksisvee”. Kas siis juhtuski nii, et Saksamaale läks meie varanduslik jõukus ja Eestisse jäi selle vaimne derivatiiv. Kuidas ka ei oleks, kui me millegi poolest üleüldse maailmas täna positiivsusega silma paistame, on selleks eelkõige vaimsus oma kirjanduse, kunsti, muusikaga. Kõige selle krooniks on ju meil nüüd peagi ka õhtumaa ”kultuuripealinna” auväärne tiitel kanda, samas kui maailma või Euroopa tunnustatud finantskeskuse ja-pealinna tiitel on Tallinnale ja Eestile sama pisike helesinine unistus, kui seda on maa atmosfäär võrreldes maakera enda mõõtmetega. Ehk siis lootust viimaseks peaaegu et ei olegi. Olgu viimast sündmust välistavaks põhjuseks kas Eesti absoluutne või suhteline väiksus, liigne üleriiklik humanitaarvaldkondade lembus või meid sagedasti kimbutav pikk pimedus, igatahes jõukus paistab Eestit kartvat. Miks muidu seda siin mõõdetavalt nii vähe ringlemas on.

————————————————————
Põhjalikumaks lugemiseks ja analüüsiks on raport kättesaadav aadressilt:

https://emagazine.credit-suisse.com/app/article/index.cfm?fuseaction=OpenArticle&aoid=291405&coid=284071&lang=EN

 

Rubriigid: Analüüsid, märksõnad: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar