Maailma majanduse 11 kasvumootorit järgmiseks 40-ks aastaks

maailma majanduskasv_

Citigroup’i peaökonomist Willem Buiter on koostöös kolleegiga uurinud, missugused riigid võiksid olla järgmisel 40 aastal globaalse majanduskasvu mootoriteks (global growth generators ehk 3Gs). Analüüsi tulemusena identifitseeriti 11 riiki, mis järgmise nelja dekaadi jooksul globaalset majanduskasvu veavad. Riikide nimistu on mõneti üllatav, eelkõige seetõttu, et kasvumootorite seas on kaks Aafrika riiki, kuid nimistust on väljas Brasiilia ja Venemaa.

Maailma jaoks tervikuna ootavad autorid kuni aastani 2030 keskmiseks majanduskasvuks 4,6% aastas ja perioodiks 2030-2050 mõnevõrra madalamat ehk 3,8% majanduskasvu. Eeltoodud kasvumäärad on niinimetatud perioodi keskmised. Samas rõhutavad autorid, et kuna reaalses elus ilmnevad üldjuhul kiirema ja aeglasema majanduskasvuga perioodid ning üle nõnda pikalt ettevaatava perioodi esineb suure tõenäosusega ka kehvadest majanduspoliitilistest otsustest tingitud stagnatsiooniperioode, on ülatoodud prognoosid pigem optimistlikud. Igatahes jätkab maailm mitmekiiruselist kasvamist, kus kiired kasvajad on üldjuhul madalama stardipositsiooniga (elatustasemega) riigid/regioonid.

Allikas: Buiter et al., “Global growth generators: Moving beyond emerging markets and BRICs

Huvitav on võrrelda ka maailma majanduse regionaalset jaotuvust täna ja prognoosiperioodi lõpuks. Kui täna on Põhja-Ameerika osakaal maailma majanduses pea veerand ja Lääne-Euroopaga koos moodustavad viimased ligikaudu 40%, aastaks 2050 on niinimetatud “Vana Maailma” osakaal langenud napi 20% juurde. Arenevad Aasia riigid moodustavad prognooside kohaselt siis pea poole maailma SKP-st.

Allikas: Buiter et al., “Global growth generators: Moving beyond emerging markets and BRICs

Globaalse majanduskasvu mootoritena järgenvaks 40 aastaks identifitseerivad Buiter ja Rahbari 11 riiki: Bangladesh, Hiina, Egiptus, India, Indoneesia, Iraak, Mongoolia, Nigeeria, Filipiinid, Sri Lanka ja Vietnam. Peamiseks kriteeriumiks oli 5% ületav keskmine per capita majanduskasv perioodil 2010-2050. Nagu ülaltoodust näha on 11-st riigist üheksa Aasia regioonist ja kaks Aafrikast. Sama moodi nagu käesolevast sajandist kujuneb majanduskasvu mõttes Aasia sajand, kujuneb sellest teatus ulatuses ka Aafrika sajand, arvavad Buiter ja Rahbari.

Venemaa ja Brasiilia väljajäämist kasvumootorite nimistust kommenteerivad autorid järgmiselt. Üheks põhjuseks on Venemaa ja Brasiilia stardipositsioon, suur osa konvergentsist on nende riikide puhul juba toimunud. Teise põhjusena tuuakse nimetatud riikide puhul välja madal investeerimismäär ja kolmandana  – eduka majanduspoliitika viljelemiseks vajalike institutsioonide, mis on eriti oluline just hilisemates konvergentsifaasides, suhteline nõrkus.

Kiired kasvumäärad sõltuvad Buiteri ja Rahbari hinnangul eelkõige järgmistest algtingimustest, osad neist on mõjutatavad, osad, nagu näiteks geograafiline asukoht jmt, mitte:

- alguspositsiooniks on noor ja suhteliselt vaene riik;

- avatus kaubavahetusele ja välisinvesteeringutele;

- poliitiline stabiilsus;

- mingilgi määral turumajandusele sarnaneva majandusmudeli loomine;

- kodumaise säästmise ja investeeringute stimuleerimine;

- investeeringud inimkapitali ja infrastruktuuri;

- riigisiseste konfliktide jmt vältimine.

Ülejäänud töö teeb autorite arvates juba konvergentsiprotsess ise.

Buiter’i ja Rahbari uurimus on täispikkuses allalaetav siit.

 

Rubriigid: Analüüsid, märksõnad: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

*


Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>