Mõtteid BitCoin’ist ning mõõtühikutest

"Lennumasin"

Inimesed on soovinud lennata palju sajandeid ning ajaloost on säilinud hulgaliselt ideid kõikvõimalike potentsiaalsete lennumasinate ehitamise kohta. Tõenäoliselt üks vanemaid teadaolevaid selleteemalisi lugusid räägib Icaruse tiibadest ning sellest, kuidas nende konstruktsiooni nõrkus talle hukatuseks sai. Sarnaselt on läbi kogu teadaoleva ajaloo üritatud omale lindude kombel tiibu ehitada, lisada neid jalgratastele ja laevadele, mõelda välja kõikvõimalikke pöörlevate kruvide taolisi konstruktsioone, matkida lendoravaid jms. Kõigi selliste ürituste ühiseks nimetajaks läbi sajandite jäi aga ebaõnnestumine. Halvemal juhul leidsid oma leiutistes huku ka leiutajad ise.

Sellisele pikaajalisele pessimistlikule kogemusele tuginedes kirjutas The New York Times 1903. aastal, et arvatavasti kulub inimkonnal veel miljoneid aastaid, et tõeliselt lindude kombel  lendama õppida. Ning vaid kaheksa päeva hiljem teatasid vennad Wright’id USA Põhja-Carolina osariigist, et neil õnnestus esimene kontrollitud lend fikseeritud tiibadega ning mootoriga lennumasina abil. Seda hetke loetakse nüüd moodsa aeronautika alguseks ning sellest on kasu tulnud kogu inimkonnale.

Üks teine moodsa ühiskonna leiutis, mida läbi sajandite küll ühel või teisel viisil on üritatud „õigesti tööle saada“, on raha. Algsest barterkaubandusest ning selle puudustest kingade vahetamisel võileibade vastu tulenes vajadus millegi universaalsema järele, mis täidaks oma rolli ka olukorras, milles tehingu vastaspool huvitus võileibade asemel võib-olla hoopis tõlgi teenustest. Läbi erinevate funktsioonide, mis rahale omistati (kaasas kantavus, vahetatavus, universaalsus, hinnalisus, väärtuse säilimine jne.), kujunes rahaks erinevates ühiskondades enamasti kuld või hõbe. Või siis mündid, milles kindel hulk seda või teist või kolmandat metalli. Samas võib öelda, et moodsa ning paljuski virtuaalse maailma jaoks on kuld ja hõbe igandid, kuna neid on palju tülikam kaasas kanda kui plastikust kaarte või siis interneti teel nende eest midagi osta või müüa.

Kui nüüd pisut jälle kõrvale põigata, siis üldiselt inimesed eeldavad, et meeter oli meetripikkune eile, üleeile, kümne aasta eest, sajandi alguses ning ka mitu sajandit tagasi. Samuti inimesed eeldavad, et meeter saab olema meetri pikkune ka homme, ülehomme, kolme aasta pärast või kasvõi tuhande aasta pärast. Mõõtühikud ei oleks mõõtühikud, kui nende abil ei oleks võimalik midagi mõõta, erinevate mõõtmiste tulemusi omavahel võrrelda, seoseid leida, teadust teha, leiutada või ehitada. Meeter oleks mõttetu, kui selle mõõde oleks maja ühte seina ehitades üks ning hoopis midagi muud maja teist seina või katust ehitades. Sarnaselt oleks aja ühiku mõte olematu, kui selle abil aega mõõtes oleks laps vanem oma vanemast, erinevate kellade kiirused ei ühilduks või kestaks nädal kauem kui kuu.

Ja kuigi lugejad peavad arvatavasti loomulikuks, et eelpool toodud näited kuuluvad sürrealismi valdkonda, siis läbib kogu meie moodsat ühiskonda ning selle toimimist üks hulk mõõtühikuid, mille puhul ei peeta varieeruvust mitte absurdiks vaid hoopistükkis normiks.  Nagu 1966 „King of Hearts,“ hägustab selline olukord piiri absurdi ning normi vahel, kuid erinevalt sellest ei ole tegemist mitte kellegi fantaasiamaailmaga vaid meie kõikide igapäevareaalsusega.

Kõnealune hulk mõõtühikuid on väärtus, väljendatuna rahas. Kuigi meile ei oleks aktsepteeritav meeter mõõtühikuna, kui selle abil Tallinna ja Tartu vahekaugust mõõtes võiks see tulevikus olla midagi erinevat kui praegune 165 390 meetrit, on sellest hoolimata meie jaoks aktsepteeritav ning praeguseks lausa loomulik, et raha, mida me igapäevaselt kasutame, omab kümne aasta pärast vaid 58% tänasest ostuvõimest 4% aastase inflatsiooni korral. Kuidas oleks lood meetriga, millega mõõtes kümne aasta pärast oleks Tallinna ja Tartu vahekaugus 234 854 meetrit? Või oleks tänane 1 000 ruutmeetrine krunt tulevikus 1 420 ruutmeetrit, koormatud 42% kõrgema maamaksuga?

Võib vist väita, et meie planeedi koguväärtus püsib paljuski muutumatuna. Sellel elavate inimeste arv võib küll ajas kasvada või kahaneda, kuid kogu ressursid, mida meie planeet meile võimaldab, suuresti ei muutu. Sellest hoolimata kasvab ajas pidevalt nende mõõtühikute (raha) koguhulk, millega seda väärtust ning selle liikumist erinevate inimeste vahelistes tehingutes mõõdetakse. Tulemus väljendubki inflatsioonis ehk selles, et raha väärtus üha väheneb. Nagu oleks tegemist meetriga, mis üha lüheneb ja lüheneb, tuues endaga kaasa üha pikeneva ja pikeneva vahemaa Tallinna ja Tartu vahel.

BitCoin on esimene teadaolev katse luua moodsa tehnoloogia baasil raha, mis vastaks kõigile nii klassikalistele kui ka kaasaaegsetele nõuetele rahale. Samas on see tõenäoliselt ka üks esimesi katseid luua raha, mis oleks sõltumatu keskpankade ning valitsuste tegevusest väärtuse mõõtühiku pideva lühendamise suunal hetkepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Kas on aga tegemist lendorava kostüümis leiutajaga või vendade Wright’ide Flyer I-ga, seda näitab aeg. Selge on tõsiasi, et vajadus ajas muutumatu väärtusühiku järele on vähemalt sama suur kui on see ajas muutumatu pikkusühiku järele.

 

Rubriigid: Analüüsid, märksõnad: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

*


Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>