Nominaalse SKP juhtimine – keskpankade uus võimalik rahapoliitiline eesmärk?

Target

Kui viimased mõnikümmend aastat on tööstusriikide keskpankade rahapoliitilised eesmärgid olnud kas ainult või osaliselt seotud inflatsioonijuhtimisega (inflation targeting), siis tasapisi kogub majandusanalüütikute blogides ja suurte investeerimispankade ökonomistide seas poolehoidu uus lähenemine – NGDP targeting. Põhimõtteliselt on tegu seni viljeletud rahapoliitikast diametraalselt erineva lähenemisega. Seni on keskpankade rahapoliitiliste eesmärkide seas olnud hinnatõusu ohjamine ehk inflatsioonimäära hoidmine keskpikas perspektiivis mingist kindlast ülempiirist allpool (Euroopa Keskpanga puhul näiteks 2%). Ülalviidatud lähenemise kohaselt ei ole hindade stabiilsus eraldiseisvana enam oluline, pigem on esmatähtis nominaalse sisemajanduse kogutoodangu kasvamine. Seega kätkeb NGDP targeting endas nominaalse majanduskasvu juhtimist eristamata selgelt, kas kasv tuleneb üldisest hinnatõusust või sellest, et ka reaalselt toodetakse, tarbitakse, investeeritakse rohkem.

Miks nähakse nominaalse SKP juhtimises uut imerohtu? Vastus on lihtne. Viimased aastad on näidanud, et senine keskpankade poliitika, kus intressimäärad on toodud väga madalatele tasemetele, ei ole suutnud majandust piisavalt stimuleerida. Samuti on olnud tulutud, või siis väga lühiajalise mõjuga, muud niinimetatud ebatraditsioonilised keskpankadepoolsed abiprogrammid (kvantitatiivne lõdvendamine ehk erinevad väärtpaberite kokkuostu programmid, lühiajalise likviidsuse ja nüüd ka juba pikemaajalise finantseerimise pakkumine jmt). Seega kuigi intressimäärad on väga madalad ja seeläbi on loodud hea baas soodsa laenuraha suunamiseks majandusse läbi tarbimise ning investeeringute, on reaalselt nimetatud odavat laenuressurssi majandusse jõudnud väga vähe. Põhjuseid on siin mitmeid. Pangad ei ole olnud väga varmad uusi laene andma ja ettevõtted ning eraisikud on pigem püüdnud oma laenukoormust vähendada. Pealegi ei ole majanduse pikaajaline väljavaade olnud teab mis helge, et laenuraha eest suuremahulisi uusi investeeringuid teha. Seega ei ole vaatamata madalale intressimäärade tasemele olnud ei hüppelist laenuraha pakkumise ega ka nõudluse kasvu. Seetõttu võib lihtsustades öelda, et raha majanduses ei ringle – pigem konutab pangakontol.

Sellises situatsioonis on nominaalse SKP juhtimise seadmisest rahapoliitiliseks eesmärgiks ökonomistide sõnul palju kasu, sest see indikeerib keskpankade valmidust tolereerida hinnatõusu – peaasi, et SKP jooksevhindades mõõdetuna kasvaks. Nii ettevõtete, eraisikute kui ka pankade jaoks on tulevikuväljavaade nüüd hoobilt ümberpöördunud. Teades, et oma eesmärgi saavutamiseks on keskpangad valmis taluma senisest kõrgemat inflatsiooni, soovib igaüks leida oma rahale mõistliku rakenduse. Vastasel juhul “sööb” inflatsioon ju selle olemasolevagi ära. Seega muudab rahapoliitilise eesmärgi ümbersõnastamine turuosaliste mõttemaailma ja seeläbi stimuleerib investeeringuid ja ka tarbimist.

Ülaltoodud lähenemisel on tööstusriikide tänast kõrget võlakoormust arvestades veel üks eelis. Nimelt on võimalik selle rahapoliitilise eesmärgi raames lubada hindadel tõusta kiiremini kui senise inflatsioonijuhtimise raamistiku puhul. Kõrgem inflatsioon omakorda vähendab minevikus võetud laenude tänast väärtust ja teeb tagasimaksmise nii-öelda lihtsamaks, rääkimata positiivsest mõjust laenukoormuse dünaamikale (võlakohustuste suhe SKP-sse langeb).

Esmajärjekorras oodatakse märke võimalikust rahapoliitika kursi muutmisest USA Föderaalreservilt. Senine Föderaalreservi rahapoliitiline agenda koosneb kahest mandaadist: 1) inflatsiooni ohjamine ja 2) tööpuuduse ohjamine. Viimane hõlmab läbi majandusteoreetiliste seoste endas riigi sisemajanduse kogutoodangu mahu kasvu. Investeerimispanga Goldman Sachs peaökonomist Jan Hazius’e sõnutsi on nominaalse SKP juhtimine USA jaoks selgem ja parem lähenemine, sest kätkeb endas otsesemalt majanduse kogutoodangu juhtimist ja samuti pigem hinnataseme, mitte inflatsioonimäära, juhtimist. Nimelt on mitmed majandusteoreetilised uurimused tuvastanud hinnataseme juhtimise (price level targeting) selgeid eeliseid inflatsioonijuhtimise ees.

Goldman Sachs’i ökonomistid on läbi simuleerinud ka võimalikud USA majandusnäitajate arengustsenaariumid juhul kui Föderaalreserv astuks nominaalse SKP juhtimise teele. Analüüsi kohaselt võimaldab see märgatavalt vähendada  töötuse määra, hoida inflatsioonimäära senisest stabiilsemana, võimaldada rahapoliitika normaliseerumist läbi intressimäärade tõusu mõistlikele tasemetele jmt.

Allikas: Goldman Sachs

Bentley Ülikooli professor Scott Sumner, kes on nominaalse SKP juhtimise teemadega tegelenud juba aastaid, küsis oma blogi külastajatelt, missugust rahapoliitika eesmärki need pooldavad. Kuigi vastused võivad olla mõneti kallutatud arvestades küsitluse läbiviimise kohta, on uus lähenemine siiski jõudsalt populaarsust kogumas.

Allikas: Kauffman Economic Outlook Q4 2011

Seega tasub juba järgnevate USA Föderaalreservi istungite kommünikeedest  otsida vihjeid võimalike muutuste kohta rahapoliitilistes eesmärkides. Juhul kui rahapoliitika kurssi otsustatakse muuta, saab sellest järjekordne oluline verstapost maailma rahapoliitika arenguloos. Sellega käsikäes käib ka erinevate varaklasside oodatavate tootluste väljavaadete muutus, kuid ärgem rutakem siinkohal sündmuste käigust nõnda palju ette.

Nominaalse majanduskasvu juhtimisest saab rohkem lugeda alljärgnevatest blogidest:

Bentley Ülikooli professori Scott Sumner’i blogi
Endise USA Riigikassa asejuhi ja Berkeley Ülikooli professori Bradford DeLong’i blogi
North Carolina Ülikooli professori Karl Smith’i blogi
The Economist’i Free Exchange blogi

 

Rubriigid: Analüüsid, märksõnad: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Nominaalse SKP juhtimine – keskpankade uus võimalik rahapoliitiline eesmärk?

  1. Märten Kress kirjutab:

    Bentley University economics professor Scott Sumner says the Federal Reserve ought to be far more aggressive in stimulating the U.S. economy and explains how a nominal GDP target would be a better way to run monetary policy.