Rahatrükist ja selle mõjust inflatsioonile

rahatrükist ja selle mõjust inflatsioonile

Maailma suurimad keskpangad on 2007. aastal alanud finantskriisiga võitlemiseks suunanud turgudele läbi erinevate laenude ja väärtpaberite kokkuostuprogrammide juba 8 triljoni dollari väärtuses vahendeid. USA Föderaalreservi bilansimaht on alates 2007. aastast neljakordistunud, samas suurusjärgus on kasvanud ka Suurbritannia ja Šveitsi keskpankade varade maht. Euroopa Keskpanga ja Hiina Keskpanga koguvarad on sama perioodi jooksul pea kahekordistunud.

Allikas: Deutsche Bank

Eelkirjeldatule viidatakse meedias tavaliselt kui keskpankade rahatrükile, millele peaks järgnema inflatsiooni kiire kasv. Seni seda veel juhtunud ei ole ja inflatsioon arenenud riikides on jäänud viimasel dekaadil kogetu piiresse. Lihtsustatud käsitluse kohaselt eksisteerib peamiselt kolm kanalit ehk ülekandemehhanismi läbi mille me inflatsioon kiirenemist kogeme. Nendeks on:

1) nõudluse pool – rahatrükk suurendab laenuvõtmist ja seeläbi tarbimist ning nõudlust kaupade järele;

2) pakkumise pool – tooraine- ja muude sisendhindade, sealhulgas palgakulu, tõus;

3) ootused tuleviku inflatsiooni osas.

Täna oleme maailma mastaabis suuresti olukorras, kus (erasektori) finantsvõimenduse vähendamise tingimustes hinnatõusu survet otseselt tunda ei ole. Pakkumise poolel ehk toorainete hindades kogesime kriisijärgse taastumise faasis kiiret hinnatõusu, kuid eelmisel aastal see suuresti peatus. Samuti teame, et tööturu olukord ei ole kiita praktiliselt kusagil ehk kõrge töötuse määr kimbutab enamikke arenenud tööstusriike juba mitmendat aastat. Seega puudub makro tasandil märkimisväärne surve ka palgatõusudeks.

Ootused tuleviku inflatsiooni osas on paljuski seotud usaldusega rahasüsteemi ja keskpankade vastu. Euroala kontekstis jätkab Euroopa Keskpank väljakujunenud mantra kordamist, et pika-ajaliselt soovitakse euroala aastane hinnatõus hoida 2% kandis, kuid mitte märkimisväärselt üle selle. Tundub, et täna turuosalised seda veel usuvad. Samuti nagu Euroopa Keskpanga võimet ja suutlikkust rahapoliitilisi eesmärke ellu viia. Seega ka selle faktori puhul puudub hetkel surve inflatsiooni tõusuks.

Vast kõige enam on kardetud hinnatõususurve tekkimist nõudluse poole liigse stimuleerimise tõttu. Kui keskpankade poolt kommertspankadele väljastatud odavlaenud jõuaksid kasvõi poole ulatuses reaalmajandusse ja tarbimisse, oleks nõudluse poole surve inflatsiooni kasvule märkimisväärne. Seda aga seni juhtunud ei ole. Teame, et kuigi kommertspangad on võtnud keskpankadest rohkelt laenu, hoitakse neid vahendeid kiivalt endale ning pankade laenuportfellide mahud jätkavad vähikäigul kahanemist. Eeltoodut illustreerib hästi raha käibekiiruse muutumine alates finantskriisi puhkemisest, mis selgelt näitab langustendentsi jätkumist.

Allikas: Deutsche Bank

Seega saame lihtsustatult öelda, et kuigi raha hulk majanduses on suurenenud, siis selle raha käibekiirus on nõnda palju vähenenud, et märkimisväärset survet üldiseks hinnatõusuks ei ole tekkinud.

Kui rahatrükk inflatsiooni ja seeläbi ka nominaalse majanduskasvu kiirenemisele kaasa aidanud ei ole, siis tekib kohe küsimus, mille jaoks siis nõnda palju stimuleerimist vaja on olnud ning kas see üldse midagi mõjutanud on?! Üldistades võib öelda, et mõju on avaldunud peamiselt kahes valdkonnas. Esiteks oli esialgsete abiprogrammide ja laenude eesmärk suuresti finantssüsteemi stabiliseerimine. Teiseks on rahatrüki mõju avaldunud (finants)varade hindades. Siinkohal võib välja tuua niinimetatud loodetud jõukuse kasvu efekti (wealth effect) saavutamise. Selle kohaselt – aidates finantsturud tõusule, suureneb inimeste jõukus ning seeläbi valmidus ja võime rohkem tarbida. See omakorda aitab kaasa üldise majandusaktiivsuse paranemisele.

Olgu siinkohal lõpetuseks toodud graafik, kus kujutatud USA Föderaalreservi varade maht (oranž joon) ja USA aktsiaindeksi S&P 500 (valge joon) dünaamika viimasel viiel aastal. Alltoodud pildilt nähtub vähemalt visuaalsel vaatlusel, et iga keskpanga bilansi kasvu episoodiga on kaasnenud aktsiahindade tõus ja iga kord kui järjekordne stiimulprogramm läbi sai, kogesid mõningast hinnalangust ka aktsiaturud.

Allikas: Bloomberg

Seega saame täna öelda, et keskpankade rahatrükk praeguses üldise finantsvõimenduse vähendamise keskkonnas kiireneva inflatsioonini (tarbijahindade tõusuni) viinud ei ole. Kas sama kehtib ka 6-12 kuu pärast on hetkel raske öelda. Teisalt tundub, et teatud hinnatõusu oleme rahatrüki tõttu siiski kogenud, nimelt finantsvarade hindade tõusu.

 

Rubriigid: Analüüsid, märksõnad: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

8 kommentaari postitusele Rahatrükist ja selle mõjust inflatsioonile

  1. Sonny kirjutab:

    Suurepärane artikkel! Siin veel üht-teist huvitavat:
    http://video.ft.com/v/1538837571001/The-dark-side-of-LTRO

    Kas keskpangad ei ürita praegu mitte deflatsiooni vältida? Deflatsioon, nagu ma aru saan, võib inflatsioonist isegi ohtlikum olla. Kas arenenud maailma puhul mängib demograafia (eelkõige EL ja Jaapan) ka mingitki rolli kekskpankade rahapoliitilisis otsusis? Euroopa vananeb ikka meeletult…

  2. loogik kirjutab:

    Ma kindlasti ei ole spetsialist ja neid juudiskeeme ei mõista… Kuid minu lihtinimese mõistus ütleb niimoodi, et kui kusagil on mingi hunnik raha, siis varem või hiljem jõuab see mingit teedpidi ringlusse, sest vastasel juhul puhul pole seda lihtsalt mõtet luua

  3. Margus Eimre kirjutab:

    “Seega saame täna öelda, et keskpankade rahatrükk praeguses üldise finantsvõimenduse vähendamise keskkonnas kiireneva inflatsioonini viinud ei ole.” Tähendab, laenuraha osakaal on jäänud liiga väikeseks?

  4. Margus Eimre kirjutab:

    Lugupeetud Märten Kress, mida arvate järgneval internetiaadressil esitatud teooriast:
    http://money4nothingchicks4free.wordpress.com/mmt-teooria/
    Mida arvata valitsuse defitsiitsest kulutamisest tingimustes kus keskpank ja valitsus on tihedalt seotud ja miks ei saa sellisel juhul rahatrüki raha sellisel juhul kasutada valitsuse eelarvedefitsiidi vähendamiseks?

    • Kaspar kirjutab:

      Ma ei ole 100% kindel, aga minu teada, kui keskpank ostab valitsuse võlga, siis see võibki lõputult edasi minna niimoodi, sest nad loovad olematu raha (keskpangal tekib nõue valitsuse vastu). Kuigi reaalselt on valitsus keskpangale võlgu, ei pruugi selle maksmine olla primaarne, sest ükski ameeriklane ei aja ameeriklast pankrotti ja niimoodi nad võivadki endale lõputult raha juurde tekitada. Keskpank loob raha juurde küll, aga MINU arust ikkagi võla hinnaga. Oleks tõesti meeldiv kui Märten Kress seda kommenteeriks.

      • Märten Kress kirjutab:

        Modern Monetary Theory kohaselt just täpselt nii ongi, ainuke täpsustus siinkohal, et jutt peab käima oma enda valuutas välja antud võlast. Rahatrükk ei ole väljapääs eelarvedefitsiidist ega kõrgest võlakoormusest, pigem vastupidi, rahatrükk suurendab nii eelarvepuudujääki kui ka võlakoormust ning vähemalt teoreetiliselt peaks viima antud valuuta vahetuskursi nõrgenemiseni. USD-i võib siinkohal pidada erandiks tema reservvaluuta staatuse tõttu, kuid selle üle kui kaua nimetet staatus teda teiste valuutade suhtes odavnemast hoida suudab võib vaielda lõputult.

        • Margus Eimre kirjutab:

          Ma ei ole küll päris kindel aga arvan, et kunagi oli paljudes riikides rahatrükimasin valitsuse käes, valitsus teadagi pole aga just eriti säästlik organisatsioon ja see on siis põhjustanud ka arvukalt hüperinflatsioone. Asja parandamiseks on aga rahatrükimasin ehk keskpank valitsuse käest ära võetud aga oluline on siin teha vahet kas see lahutamine on lihtsalt formaalsus või tegelik ja nagu ma aru saan sunnitakse Euroopas valitsusi hankima raha kommertspankadelt.

          MMT teooria kohaselt pole eelarvepuudujäägi suurusel mingit iseseisvat tähtsust, ta lihtsalt tasakaalustab sukasäärde paigutatud või importkauba ostmiseks kulutatud raha. Üldiselt oleks töötuse määr üheks kriteeriumiks mille järgi võiks reguleerida eelarvepuudujäägi suurust. Arvan, et kui töötuse määr on näiteks 10% siis võiks valitsus julgelt kulutada, kui aga 4% siis aga peaks kindlasti kulutusi vähendama.

  5. Kristjan kirjutab:

    Martin Kressile: Võlg peab jah olema oma valuutas, aga selle rahatrükiga ei ole asjad nii lihtsad, kui nad esialgu paistavad. MMT tundub esmakordsel tutvumisel hästi lihtne, kuid praktika näitab, et lugejad ei pööra loetule piisavalt tähelepanu esmakordsel tutvumisel (ka minuga juhtus nii).
    Mingit “rahatrükki” QE vormis vaja pole, et valitsuse võlg saaks rahastatud sellises süsteemis. Inflatsioon on võimalik, kursilangus on võimalik, jätkusuutmatud intressid valitsuse võlalt pole prakltiliselt võimalikud. Selle peale tasuks mõelda nii: sul on reservikontol keskpangas raha, mis intressi ei teeni, iga intress, mis on kõrgem mitte intressi teenimisest on parem sinu jaoks, sest teistsugust olekuvormi keskpanga reservidele ei eksisteeri (sa võid sularahana välja võtta selle, aga siis on see ikkagi keskpanga(valitsuse) kohustus sinu ees), teine konto on keskpangas, mida nimetatakse valitsuse võlaks ja see maksab intresse. Tavaliselt inimeste loogika ütleb neile, et kui inflatsioon on 10% ja valitsuse võlakiri maksab 5% intressi, siis ma valitsusele ei laena, sel pole ju mõtet. See loogika on vale, kui sa ei osta valitsuse võlakirja, siis teenid 0% intressi, sest nende reservide ainuke olekuvorm on olla keskpanga kontol. Kogu see raha trükkimise mantra on omadega rööbastelt maas, sest kommertspangad ei laena reserve reaalmajandusse ja mingit inflatsiooniohtu selles ei seisne, et valitsuse võlakirjad vahetati reservide vastu.
    Mosler nuputas selle välja koos oma hedge fondi sõpradega:
    A few days later when talking to our researchn analyst, Tom Shulke, it came to me. I said, “Tom, if we buy securities from the Fed or Treasury, functionally there is no difference. We send the funds to the same place (the Federal Reserve) and we own the same thing, a Treasury security, which is nothing more than account at the Fed that pays interest.” So functionally it has to all be the same. Yet presumably the Treasury sells securities to fund expenditures, while when the Fed sells securities, it’s a “reserve drain” to “offset operating
    factors” and manage the fed funds rate. Yet they have to be functionally the same – it’s all just a glorified reserve drain!