Vesi – helesinine kuld

water-wars-global

Sel aastal on olnud tähelepanu keskpunktis keskpankade monetaarpoliitiliste meetodite inflatsiooniline mõju toiduainetele, kuid märgatavalt vähem räägitakse toidukaupade kallinemise looduslikest komponentidest. Hiinat on aga tabanud viimase viiekümne aasta rängim põud, mis on kahandanud põllumajandustoodangut enneolematus ulatuses ja lisanud survet inflatsiooni vohamisele. Tegelikult valitseb veepuuduse probleem kogu Lähis- ja Kaug-Ida piirkonnas, kus joogivee nappus, kemikaalide negatiivne mõju, kiiresti vähenevad magevee reservid muudavad miljonite inimeste keskkonna elamiskõlbmatuks ja põllumajandussektori väljavaated süngeks. Kuna tegemist on elutähtsa ainega, mis etendab inimkonna tegevuses  ja tsivilisatsioonide arengus üht olulisemat rolli, otsustasin uurida probleemi olemust põhjalikumalt. Järgnev arutelu keskendubki veega seonduva probleemistiku tõsidusastme määramisele, võimaliku negatiivse mõju hindamisele ja potentsiaalsete lahenduste väljaselgitamisele. Loomulikult vaatame ainestikku ka läbi investori pilgu.

Niisiis praegune Hiinas valitsev põud on muutnud Jangtse jõe ümbruses asuvates Hunani, Hubei, Jiangxi, Anhui, Shanghai provintsides kasutuskõlbmatuks ligi 7 miljonit ha põllumaad ja jätnud ligi 3 mln. inimest joogivee nappusesse. Eelmisel aastal jättis aga sarnane kuivus Edela-Hiinas veeta kümneid miljoneid inimesi. Ka mitmes Lähis-Ida riigis on täheldatud veetaseme langemist aastast aastasse ja veest on saamas seal nafta kõrval üks väärtuslikumaid tooraineid. Sarnane tendents kirjeldab mitmeid piirkondi Indias, Sri-Lankal, kus põllumajanduse saak on laostavalt madal. Ühelt poolt on see seletatav uute klimaatiliste seaduspärade ilmnemisega nagu kõrvalekalded atmosfääri üldises ringluses,  mis muutub aina harjumuspärasemaks igal pool üle maailma. Teiselt poolt on kriitilist osa mänginud kohati hoolimatu ja liiga ambitsioonikas inimtegevus. Kuna ligi pool Hiina 21 000-st keemiatööstuse ettevõttest asuvad Jangtse ja Huang He (e. Kollane jõgi) jõgede ümbruses, siis veekogude mürgitatuse ja saastatuse tase kasvab iga aastaga; 70 Hiina jõge ja järve on äärmiselt ohtlikult reostatud. Kunagi oli Hiinas 3000 looduslikku järve, 50 aastaga on nende arv vähenenud 1000 võrra, mida osaliselt põhjustas masskampaania nimega “põllumaade suurendamine järvede arvelt”.  Ega viimastelgi aastatel ole olukord kiita – Hiina tugeva kinnisvarabuumi taustal on teatud regioonides loodud juurde palju maad järvede arvelt arendamaks uusi elamurajoone.  Hiina Veeressursside minister Chen Lei kinnitab, et Hiina järvede kokkutõmbumise protsess on kestnud aastakümneid ja näiteks suurimast magevee järvest Poyang on alles jäänud vaid 1/3 esialgsest suurusest. Situatsiooni raskendab ka intensiivne põllumajandus, millel on keskkonnale üleüldine negatiivne mõju nii Aasias kui ka arenenud lääneriikides.  On kindlaks tehtud, et intensiivne põllumajandus reostab keskkonda ning pestitsiidide mõju ökosüsteemidele ja põhjaveele on negatiivne. Eespool käsitletu põhjal võib öelda, et taoline tootlikkuse tõstmisele ja majanduskasvule suunatud inimtegevus kurnab mageveevarusid ja põhjustab joogivee puudust, eriti just  vaesemate riikide territooriumitel.

Heidame pilgu peale vee temaatika üldpildile, et mõista paremini mikrotrende. Maailmapanga andmete kohaselt kannatab praeguseks veepuuduse all umbes kolmandik maailma elanikest ehk üle 2 miljardi inimese, kusjuures ligi miljardil inimesel ei ole ligipääsu mingisuguselegi puhta vee allikale. Enamus neist on kolmanda maailma esindajad, kuid ka Aasia suurriikides on situatsioon tõsine. Näiteks ei ole Aasias 40%-l linlastest juurdepääsu kraaniveele. ÜRO hinnangute järgi on Hiina veevarud inimese kohta viimase kolmeteistkümne riigi seas maailmas ja peaksid 2030. aastaks vähenema veel 20% võrra. Kui vaatame ajas edasi, on selge, et inimeste elatustase paraneb ja maailma rahvastik jätkab kasvu – prognooside kohaselt ligikaudu 40% järgmise 50 aasta jooksul, mis tähendab olulist veetarbimise kasvu. Majapidamiste, tööstuse ja põllumajanduse veevajaduse katmine tähendab aga tulevikus veevarude puudujäägi tekkimist. Kitsaskohad on ka strukturaalsed, väljendudes selles, et kasvav veetarbimine inimeste poolt kärbib tööstus- ja põllumajandussektorite veevarude baasi. Jääb küsitavaks, kuidas on võimalik selle kahe töötleva majandusharu veetarbimist märkimisväärselt vähendada kui tööstus- ja põllumajandussaadusi tarbitakse arenevas maailmas aina rohkem. Pealegi moodustab põllumajandus ja tööstus ligikaudu 80% vee kogutarbimisest maailmas. See number ei tundugi nii suur kui vaatame näiteks erinevate toiduainete valmistamise veekulu : World Water Council’ kohaselt kulub nisukilo kasvatamiseks ca 1000 liitrit vett, riisi kasvatamiseks 1400 liitrit ja kilo loomaliha tarbeks lausa 13000 liitrit.

Töötleva sektori jaoks on peamiseks pääseteeks arvatavasti veekasutuse efektiivsemaks muutmine kohtades, kus see on võimalik. Tegelikult on põllumajanduses juba aset leidnud positiivsed arengud – kunagi oli põllumajanduse osakaal maailma veetarbimisest üheksa kümnendikku ja tänasel päeval  7/10. Vajaminevat vee kogust saaks vähendada ka tõhusama taristu ülesehitamisel – väidetavalt läheb vee-ettevõtete võrgustikes kaotsi umbes 25-30% veest. Markantseks näiteks on siinkohal Itaalia ligikaudu 47%-ne vee kaotus, mis läheb riigile maksma iga-aastaselt 2,7 mld. eurot. Veeprobleemide regulatsioon riiklikul tasandil jääb suhteliselt nõrgaks. Aasia suurriikide ametivõimud on korduvalt öelnud, et veeressursside juhtimine on tõepoolest kesine ning  paljusid kriise saaks leevendada organiseerituma vihmavee kogumisega, kevadiste üleujutuste tagajärjel tekkiva liigvee hoiustamisega ja veesüsteemide täiustamisega.

Kuigi veega seotud probleemistik on lai ja globaalne, on geograafiliselt soodsama positsiooniga ja jõukamad piirkonnad paremini raskustega toime tulnud. Teoreetiliselt on maailmas piisavalt magevee varusid, ent nende jaotuvus ei ole vastavuses rahvastiku tiheduse ja põllumajandusliku aktiivsusega. Seepärast ongi lääneriikidel ja kapitalirikastel Aasia riikidel õnnestunud mõnevõrra summutada veeprobleemide negatiivset mõju. Hea näide on Singapur, mis on enda joogivee puudust kompenseerinud merevee magendamise süsteemidega ja impordiga Malaisiast. Sama võtet on edukalt rakendanud ka mitmed jõukamad Lähis-Ida riigid. Vajab märkimist ka see, et suured investeeringud tehnoloogiasse on võimaldanud Singapuril kuni veerand riigis tarbitavast veest muuta taaskasutatavaks. Vee madala kvaliteedi ja puudujäägi küüsis vaevlevate India ja Hiina jaoks olekski üheks väljapääsuks reservide hankimine veeküllasematest piirkondadest. Hiina korral ei oleks ebatavaline pöörduda selles küsimuses Venemaa poole, sest naftaalased suhted seal juba toimivad. Siberis asuv Baikali järv on tohutult suur moodustades 20% maailma magevee reservidest, mida on rohkem kui kõik Põhja-Ameerika järved kokku. Sellest kaugest piirkonnast vee importimise võrgustiku ülesehitamine võtaks aastaid ja tähendaks suuri investeeringuid ka Hiina mastaapide puhul. Õnneks on Hiina tunnistanud veeprobleemide tõsidust ja vajadust vastava ekspertiisi järele väljaspoolt riigipiire. Tegelikult ei ole Hiina olnud kitsi abipakettide eraldamisega veeprobleemidega võitlemisel – üksnes hiljutise põua leevendustöödeks allokeeriti ligi 300 miljonit dollarit.  Aina rohkem ollakse pühendunud strateegiliste kavade väljatöötamisele ja investeeringute sihipärasele kaasamisele. Hiina Veeressursside Ministeeriumi kogukulutused veesüsteemide arendamisse ulatusid 130 miljardi dollarini 2010. aastaks. Perioodil 2011-2020 oodatakse veeprojektide investeeringute mahuks kuni 600 miljardit USD, mis on üle nelja korra suurem kui eelneva aastakümne puhul.

Selline investeeringute maht tekitab iseenesestmõistetavalt suurt nõudlust erasektori võimsuste ja ekspertiisi järele. USA Department of Commerce‘i kohaselt on juba praegu üle 300 välismaise ja kohaliku institutsiooni kaasatud veevarustamise uuringutesse, heitvee käitlemisse ja puhastusseadmete võrgustike rajamisse.  Veeprobleemide haldamise tõhustamiseks on Hiina andnud rohelise tule privatiseerimisprotsessidele ja välisinvesteeringute sissevoolule. Sellise sammu tegematajätmine tingib liiga kõrged sotsiaalsed kulud tulevikus. Vesi on ressurss, mis kujuneb selle sajandi suureks murede ja konfliktide allikaks, kuid ilmtingimata loob see ka tohutuid võimalusi. Tugeva finantsseisundiga, hea poliitilise positsioneeringuga ja tehnoloogiliste võimetega ettevõtted peaksid suutma sellest maksimaalselt kasu lõigata. Mitmed lääne ettevõtted juba teevad tihedat koostööd Hiina riigiga ja pakuvad veeteenuseid sadadele miljonitele inimestele. Arvestades investeeringute suurust ja Hiina valmidust koostööks, on oodata veelgi suuremat teenuste sisseostu ning kooperatsiooni välisettevõtetega. Veeprobleemide lahendamine ja veeressursside kompetentne juhtimine võib olla üks tähtsamaid küsimusi, mida Hiina koos muu maailmaga peab silmas pidama. Kui Hiina ei suuda veeprobleeme lahendada, siis riigi kuldne ajastu võib olla samahästi kui läbi. Lõpetan selle arutelu legendaarse investori Jim Rogers’i  väljaütlemisega:  “I don’t mind if China has civil war, epidemics, panics, depressions, all of that. You can recover from that. The only thing you cannot recover from is water.”

Kasutatud allikad:

http://water.worldbank.org/water/;   http://www.worldwatercouncil.org/,

http://www.bloomberg.com,

Jim Rogers – “A Bull in China”

EPL, Ärileht 8 juuni/11, Erik Aru – Suur janu

 

Rubriigid: Analüüsid, märksõnad: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Vesi – helesinine kuld

  1. Ivo Karindi kirjutab:

    Väga hea artikkel. Lisaks siiski veel mõned faktid:

    1) Kuigi vee kriis on praegusel ajal tõepoolest peamiselt koondunud arenevatesse maadesse, ei ole pääsu ka arengumaades. Näiteks praeguse tarbimise juures Las Vegast jootev Lake Mead saab otsa 2021. Mitmed jõed nagu Californiat toitev Colorado jõgi tarbitakse ära enne, kui need jõuavad ookeani suubuda.

    2) Merevee magestamine praeguse tehnoloogia juures on väga energiamahukas protsess. Ilma oluliselt suurema efektiivsuse poole arenemata panustab magestamine oluliselt praeguse ühiskonna energiatarbimisse. Näiteks on üks peamisi põhjuseid Saudi Araabia naftaekspordi kahanemises kodumaise energiakasutus suurenemine vee magestamise eesmärgil. Samas ei ole sellest tehnoloogiast suurt abi kaugel sisemaal.

    3) Tõenäoliselt kõige olulisem arengusuund magevee valdkonnas on vee korduv tarbimine läbi puhastustsüklite, milleks oleks ideaalselt taimed, mitte kallid kemikaalid. Teemad nagu aquaponics, hydroponics, constructed wetlands jne.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

*


Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>